schnell,
Welche Meinung haben die Esten über die moderne Demokratie?
In Zusammenarbeit zwischen dem Institut für öffentliche Forschung der NGO und dem Forschungsunternehmen Norstat Eesti AS werden jede Woche die Parteipräferenzen der Menschen erhoben. Nach den neuesten Ergebnissen wird das Vaterland von 26,9 %, die Reformpartei von 20,5 % und die Sozialdemokratische Partei von 14,2 % der Wahlberechtigten unterstützt.
Ich habe den vorherigen Artikel gelesen und angefangen, über Demokratie nachzudenken und darüber, wie die Menschen seit Jahrzehnten größtenteils durch dieselben politischen Parteien, dieselben Gesichter usw. repräsentiert werden. Manchmal verärgert die Reformpartei das Volk und verliert an Popularität, manchmal tun es EKRE, die Zentralpartei oder Isamaa, aber als eine Art Rotation gewinnen sie nach einer gewissen Zeit auf die eine oder andere Weise ihre Popularität zurück. Zumindest scheint das das typische Muster und Gefühl zu sein.
Aus meiner Sicht sehe ich eines der großen Probleme der Demokratie (und nicht nur in Estland) darin, dass Entscheidungen über lebenswichtige Fragen für das Land und die Menschen hauptsächlich von sogenannten Berufspolitikern getroffen werden, die ab dem ersten Jahr ihres Lebens die Entscheidung treffen Universität bis zu ihrem Tod engagieren sich nur noch in der Politik – sei es als Bildungsminister, mal als Verteidigungsminister, mal als Klimaminister. Es ist bedauerlich, wenn nicht sogar traurig, dass die Entscheidungen von denen getroffen werden, die eigentlich keine wirkliche Spezialisierung oder praktische Fähigkeiten im Leben haben. Der Cocktail wird dadurch noch giftiger, dass es nicht ungewöhnlich ist, dass ein Berufspolitiker seine Entscheidungen auf der Grundlage der Geschäftsinteressen seiner selbst oder eines verbundenen Unternehmens trifft. Dies ist ein Szenario, das immer wieder auftritt (denken Sie zum Beispiel an Seniorenheime).
In meinen Augen wird die Situation dadurch noch trauriger, dass es in unserer repräsentativen Demokratie tatsächlich keinen Pluralismus gibt. Das bedeutet, dass wir von politischen Parteien vertreten werden, die in allen Fragen nur eine parteiische Position vertreten. Wir werden nicht durch einzelne Parteimitglieder repräsentiert, d. h. durch Einzelpersonen, die wie nach dem gesunden Menschenverstand zu verschiedenen Themen ihre eigene, individuelle Position vertreten könnten. Es gibt keine wirkliche Debatte, keinen Kompromiss und keine Diskussion – Entscheidungen werden hinter den Kulissen getroffen.
Was wäre eine bessere Demokratie? Meiner Meinung nach würde die Demokratie besser funktionieren, wenn es in den Vertretungsorganen Meinungsvielfalt gäbe. Das bedeutet, dass das heutige Parteiensystem zumindest vorerst nicht funktioniert. Ich sehe auch die Existenz häufiger Referenden als einen wichtigen Teil der Demokratie an. Das bedeutet direkte Demokratie und regelmäßige Volksabstimmungen, bei denen das Volk nach seiner Position zu für es wichtigen Themen gefragt wird und diese Position auch zum Mandat wird. Es mag nicht immer ein ideales Ergebnis sein, aber das ist Demokratie.
Wird es jemals eine solche Demokratie geben? Wahrscheinlich nicht, denn das Interesse des Volkes deckt sich nicht mit den Interessen heutiger Berufspolitiker und verwandter Influencer. Die Funktion der heutigen Parteiendemokratie besteht darin, eine möglichst kleine Clique an der Macht zu halten und diejenigen, die andere Interessen oder Ideen haben, schnell abzuschrecken.
Was denken Sie über die moderne Demokratie am Beispiel Estlands? Was ist gut und was könnte besser sein?
Arvamus tänapäevasest demokraatiast Eesti erakondade näitel.
byu/euphoricscrewpine inEesti
Von euphoricscrewpine
8 Comments
Aga miks sa arvad, miks valitakse kogu aeg samu parteisid? Minu meelest on 3 varianti:
1. Inimestele tegelikult meeldivad need parteid ja toetavad neid aina uuesti. Ehk siis probleemi justkui demokraatia aspektist pole.
2. Inimesed on nii rumalad, et nad ei tea mis on neile parim. Seega siin otsedemokraatia vms muudatus ei aitaks, kuna nad teeks endiselt lolle valikuid.
3. Meid kontrollibki süvariik ja Suur Apteek vms ja k6ik valimised on võltsitud. Jällegi, siis ei anna miskit muuta vist 🙂
Aga ma muidu nõustun jaa, et päris nutune on see värk meil.
Selle arvamuste paljususega on nii, et kui iga indiviid kuni väiksemaite detailideni oma arvamuse juurde jääb ja mingit muud varianti ei aksepteeri, ei saagi mitte ühtegi otsust vastu võetud. Ei poliitikas, ei äris, ei selles, millisesse pubisse jooma minna.
Sestap räägitakse läbi, et sina aksepteeri ühest aspektist mitte-ideaalne seis, mina teisest aspektist, ja niimoodi saamegi kokku lepitud nendes asjades, millest mõlemad sarnaselt arvame.
No ja nii need parteid tekivadki, inimesed lepivad põhiküsimused kokku, milles kõik ühel nõul on, ja aksepteerivad, et vähemtähtsates asjades oma tahtmist ei saa.
Mina arvan, et meie esindusdemokraatia on laias laastus okei. Inimesed elavad rahuloluküsitlustes välja oma pahameelt hinnatõusu või töökaotuse üle, aga valimiskasti juures saab enamik inimesi aru, et ega poliitilistes valikutes tegelikult väga palju realistlikku mänguruumi ei ole, sest on loodusseadused, majandusseadused jms.
Erakonnad on üsna mõistlik mehhanism pluralistlikust ideedemaastikust enam-vähem sidusate poliitiliste programmide kujundamiseks, mille vahel valida. Kindlasti võiks erakondade sisene poliitikakujundamine olla läbipaistvam. Lahenduseks võiks olla see, et rohkem inimesi liitub erakondadega ja ongi rohkemad inimesed asjadega kursis. Aga inimesed vist ei viitsi? Miks me siis usume, et nad otsedemokraatiaks ja rahvahääletusteks viitsivad eelnõude taustad ja mõjuanalüüsid endale selgeks teha?
Karjääripoliitikutest — eks neid on ka, aga poliitika tegemine ongi oskus omaette. Minister iseenesest peabki olema rohkem universaalne tippjuht, kes on võimeline kiiresti endale valdkonna põhitõed selgeks tegema. Erasektoris on samamoodi.
Sa võid alati asutada partei, mis asju paremini teeb/eri arvamust omab jne.
Võid ka korraldada protesti aktsioone.
Selles mõttes, et tugitoolist on hea filosofeerida aga kui reaalselt midagi ei tee selleks, et paremaks asju saada siis ei ole keele laksutamisest kasu
Kui hakata neid asju süvitsi analüüsima, siis jõuan tihti järelduseni, et kahjuks igal süsteemil on oma head ja vead. Ei ole piisavalt pädev, et pakkuda ka paremat süsteemi, mis toimiks ideaalselt.
Samas aga tunnen isiklikult ka, et praegused parteid ei esinda enam nii väga rahva huve. Samuti olen nõus, et enamik tuntud poliitikutest on elukauged ja neil puudub reaalne arusaam tavalise inimese elust. Samuti on liiga palju onupoja poliitikat, kardinate tagust sepitsemist, ainult jõukate huvide kaitsmist.
Rääkides tuttavatega kuulen pigem, et ei ole häid erakondi, keda valida. Paljud otsustavad, et pigem siis ei vali üldse. Valik on halva või veel halvema vahel.
Jah, see et elukauged inimesed tegelevad asjadega on, tõsi. Minu arust võiks olla nõuded, et peaks olema sellel teemal mingi hariduslik taust, millega tegeletakse. Samuti võiksid rohkem olla keelatud igasugused kuulumised igale poole, mis võiks huvide konflikte tekitada poliitikutel.
Kahjuks see sõbramehe käsi peseb kätt on vist Eesti väiksuse tõttu vältimatu.
Jälle üks, kes ei tea kuidas poliitika toimib.
Poliitikud ja eriti ministrid on kõrge taseme müügimehed, kelle eesmärgiks on oma valdkonnale võimalikult palju raha srbida. See, mida selle raha eest tehakse, juhib ikkagi kantsler ja ministeeriumite töötajad, kes on oma ala spetsialistid.
>Olukorra teeb minu silmis veelgi kurvemaks asjaolu, et tegelikult puudub meie esindusdemokraatias ka pluralism. See tähendab seda, et meid esindavad erakonnad, kellel on kõigis küsimustes ainult üks erakondlik seisukoht. Meid ei esinda üksikud parteiliikmed ehk indiividid, kellel võiks justkui terve mõistuse kohaselt olla erinevatel teemadel oma individuaalne seisukoht. Puudub päris debatt, puudub kompromiss ja puudub arutelu – otsused tehakse kardinate taga.
[§ 62. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites.](https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002?leiaKehtiv#para62)
Erakondliku seisukoha järgimine on iga liikme otsus (ja on olnud saadikuid, kes aegajalt oma mõttekaaslastest erinevalt hääletavad). Kuidas saakski keelata ühises blokis hääletamist?
>See tähendab seda, et tänane parteipõhine süsteem vähemalt hetke kujul ei toimi.
Sama küsimus – kui ei ole ametlikke parteisid, kuidas elimineerida mõttekaaslaste ühinemist blokkideks? Kas oleks parem, kui Isamaa asemel hääletaks Riigikogus Autoomanike Liit vms.? Või keelaks saadikutel ära igasuguse parlamendivälise sotsiaalse tegevuse?
Enne kui lahtisest uksest sisse murdma hakata, tasub kindlaks teha, kas üldse ust (või seina, milles uks olema peaks) olemas on ja kui on, siis kas selle ukse (või seina) kaotamine üldse reaalne on 🙂