HEIDO VITSUR ⟩ Warum hat Estland ständig nur schlechte und sehr schlechte Optionen auf dem Tisch?

Kuigi artikkel puudutab taaskord Eesti majanduse kehva olukorda, on vähemalt üle pika aja tegemist mõnevõrra sügavama pilguga struktuursetele probleemidele. Lõppude lõpuks saavad lahendused tulla alles siis, kui teame, milles täpselt viga on.

Alustagem siis raske olukorra tõdemisest:
> nüüd on Eesti maailmakaardil ainuke maa, mille majandus on juba kolmandat aastat languses

Seejuures veel eilsed värsked andmed näitavad, et majanduse kindlustunne püsib kindlalt Euroopa põhjas ja valitsuse ennustused taastumisest kipuvad jälle (juba mitmendat aastat) üksnes soovunelmaks muutuma.

Mis siis ikkagi niivõrd valesti on, et meil on tänaseks üks maailma halvima dünaamikaga majandusi?

> Seejuures tasub tähele panna veel seda, et kuigi potentsiaalne kasvu trend võttis allapoole suuna alles finantskriisi ajal, hakkas SKT potentsiaalse kasvu tempo alanema mitu aastat varem. Peaaegu samal ajal, kui meie SKT kasv hakkas järsult kiirenema pärast meie liitumist Euroopa Liiduga. Ilmselt me ei osanud või ei püüdnudki senisest kergemini kättesaadavat raha eriti ratsionaalselt kasutada.

Esiteks tõdeb Vitsur, et meil on pikaajaliselt investeeringutega mööda pandud. Meil on olnud ligipääs küllalt suurele hulgale kapitalile, kuid seda ei ole investeeritud jätkusuutlikult ja nii, et tootlikkus kasvaks. Piltlikult öeldes tähendab see, et me peame üle vaatama, kas toetust peaks saama uus kultuurimaja või pigem tehas, mis raha tulevikus tagasi teenib.

> Ja nii leitaksegi IMFi raportis, et erinevalt Lätist ja eriti Leedust kaotas ekspordile tugineva Eesti majandus oma turuosa eeskätt tingitult konkurentsivõime ja tootmise suhtelise efektiivsuse vähenemisest, aga mitte turunõudluse vähenemise pärast.

Kurb uudis valitsusele on, et majanduse taastumine ei pruugigi iseenesest tulla, ükskõik kui mitu aastat valitsus seda ikka ja jälle ennustab. Eesti konkurentsivõime on vahepeal langenud ja oma kõrgete kuludega me enam oma kaupu ja teenuseid ei pruugigi suuta maha müüa.

> Näiteks kui meie osutame ekspordi vähenemisel sõjale, siis IMFi analüütikud väidavad vastupidist. 

See ei ole küll meile uudis, kuid ehkki valitsusele meeldib süüdistada majandushädades kas väliseid faktoreid (sõda, energiakriis) või siis sisemisi vaenlasi (ebapatriootlik vinguv rahvas), siis tegelikult on majanduse hädade taga ikkagi konkurentsivõime langus. Valitsuse poliitika, et majandust juhtima ei peagi ja ettevõtted-inimesed saagu ise hakkama, eriti tulemuslik olnud ei ole.

> Asjaolu, et Eestis on palju neid, kes rõõmustavad põlevkiviga seotud majanduse kiire kokkukuivamise üle, ei muuda olematuks fakti, et meie energeetika ja keemiatööstus ei olnud piisavalt innovaatilised

Vitsurilt ka torge Eesti rohepöörde osas. Mitte põhjuseta – Eesti valitsus on olnud justkui maksimaalse eesrindlikkusega rohepöörde toetajad, lüües suurema osa Eesti põlevkivielektritööstusest sisuliselt päeva pealt kinni, kuid see, mida me vastu saanud oleme, jääb segaseks. Elektrihinnad on mitmekordistunud, Eesti tööstustoodang on langenud üle 20%, elektritootmine üle 50%. Me oleme kaotanud tugevalt nii majanduses kui ka energiajulgeolekus (nüüd peame suurem osa elektrist hoopis sisse ostma, vanasti eksportisime). Kui soov oli rahvas panna rohepööret toetama, siis välja on kukkunud asi täiesti tagurpidi. Eesti on teiste jaoks näide, kuidas rohepööret mitte teha.

> Isegi siis, kui kunagi tuleb Pärnusse mitmesuguste toetusskeemide abil metanoolitehas, ei tee miski olematuks tõsiasja, et selleks ajaks, kui see toodangut andma hakkab, on meil pikkade aastate jooksul suurema lisandväärtusega toodang toetust mitte vajanud tselluloosi- või puidukeemia tootmisest saamata jäänud ja meie endi ettevõtjate soov/kindlus Eestisse investeerida mittevajaliku hoobi saanud.

See sobib hästi ka ebaõnnestunud rohepöördepoliitika illustreerimiseks. Isegi kui valitsusel on plaan kuskil 2030+ päriselt ka Eestis tarbitav elekter koha peal roheliselt toota ja mingeid rohelisi tehaseid arendada, siis vahepeal peab ka majandus ja inimesed, sh riigieelarve millestki elama. Me ei saa elu aastateks lihtsalt pausile panna, muidu saamegi olukorra nagu praegu – maailma pikimaid majanduslangusi, millega on kaasas ajaloo madalaim majanduslik kindlustunne. Kogu selle perioodi mõjud kumuleeruvad aja jooksul ja me tunnetame neid ka veel 10 aasta pärast.

> Sellest analüüsist paistab välja ka see, et meie IT- ja iduettevõtete tugev areng ei ole suutnud ega suuda ka praegu korvata maailmakaubanduses suurimat rolli omava traditsioonilise töötleva tööstuse positsiooni nõrgenemist.

Seejuures võiks märkida veel seda, et kui IT on väga kapitalinapp ala, sest sisuliselt kogu ressursi moodustab tööjõud, siis on seda ka märkimisväärselt lihtsam riikide vahel liigutada. Seega – kui IT konkurentsis alla jääb, liigub see suhteliselt lihtsalt teise riiki. Kapitalimahukate komplekssete tehastega sama nii lihtsalt teha ei saa.

> Ka viitasid nad sellele, et otsustamise turule jätmine viib tavaliselt halvasti seostatud ja üksteise vastu töötavate meetmeteni, mistõttu ei olnud midagi imelikku ka selles, et Eestisse tehtud massiivsetest välisinvesteeringutest oli tulnud vaid 13,2 protsenti töötlevasse tööstusesse.

Minu arust üks parimaid rõhuasetusi. Reformierakonna “turg paneb asjad paika” on paraku Eesti näitel täielikult ebaõnnestunud. Eestis ei ole parteipoliitilistel põhjustel juba pikemat aega mitte mingisugust majanduspoliitikat tehtud. Valitsuse sekkumine olevat ju halb ja turumajandus toimivat paremini ilma. Paraku on ära unustatud asjaolu, et me oleme üks väike riik, kelle naabrid samasugust ideoloogiat ei järgi. Riigid võistlevad oma maksu-, energia- ja tööstuspoliitikaga, oma õigussüsteemide, mahukate toetusskeemide ja planeeringutega omavahel nende kõige magusamate investeeringute pärast. Eesti on otsustanud seda kõike lihtsalt kõrval vaadata ja tulemuseks on Euroopa kõige madalam kindlustunne ja sügavaim ja pikim majanduslangus.

Ka valitsusele meeldiv justkui ilus välisinvesteeringute summa muutub aga kahvatumaks, kui vaadata, mis selle taga on. Eesti tööstusele tilgub sellest üksnes pisku.

> Ülaltoodust järeldub, et Eesti ettevõtlus pole olnud konkurentsis püsimiseks piisavalt innovaatiline kõige enam vaid seepärast, et meie institutsioonid pole tajunud või arvesse võtnud maailmas toimuvat üldist arengut ning meie ettevõtluskeskkonda vajalikul moel ajakohastanud.

Järelduseks midagi, mida valitsus kindlasti kuulda ei tahaks. Ei ole need Eesti ettevõtjad või ka inimesed tegelikud need pahalased, kes hakkama ei saa. Hoopis riigi poliitika on mööda pannud ja innovatiivsust takistanud. Ka viide, et “meie institutsioonid pole tajunud või arvessed võtnud maailmas toimuvat üldist arengut” tuletab meelde paralleelreaalsuses elamist. Probleemide eitamine ei kaota neid. Tallinna kuldse ringi valdades uusarengute nägemine ei muuda majandushädasid olematuks. Ka fikseerumine valitud statistikale (nt hoiused) ei muuda laiemaid majandusnäitajaid (SKT) positiivsemaks.
Võiks loota, et kunagi jõuab kriitiline mõtlemine ka valitsusse ja Eestis hakatakse päriselt majanduspoliitikat tegema. Kui seda aga ei juhtu, siis selline valitsus minu arust riiki juhtima ei kõlba.

Ma ei tea, kas on pointi aga ma siin siis mõtlesin natsa ja uurisin, millest jutt käib.
Pastebin oleks hea aga mul ei ole seda ja postimeest ei loe aga niipalju, kui ma lugesin enne maksumüüri, niipalju ma saan ka kommenteerida. Kui keegi üldse enam üleval on. *sigh!*

Vitsur räägib konkurentsivõimest, innovaatilisusest ja sellest et me oleme toppama jäänud.
Et teised panevad eest ära ja suudavad vähemaga rohkem toota ning seetõttu müüa odavamalt ja hõivata turgu.
Siin me räägime ettevõtetest, kes kaasajastavad oma tootmist ja siis nendest ettevõtetest, kes seda ei tee.
Riigi osa tootmise kaasajastamisel on väike, sest **TAHE** tegeleda ettevõtlusega ja kaasajastada peab siiski olema ettevõtetel, minu arvates.

Eesti nr 1 probleem pole mitte, et riik sekkub liiga väha, vaid just liiga palju majandusse.

Rohepööre, maksutõusud, igasuguse bürokraatia ning muude imelike nõuete kasv … kas see siis polegi sekkumine majandusse ?