Könnten Menschen mit überdurchschnittlichem Einkommen die Vollversion der Artikel zu Estland erhalten?

Endal pole delfi kontot, loen err’i nagu vaesed.

Aga huvitav narratiivi painutamine käib aastate lõikes.

Pea kakskümmend aastat öeldi, et auku laevakeres pole. Siis leiti auk. Siis hakati täitsa reaalset auku uurima. Siis leiti, et esmane leid on võltsing, aga auk on reaalselt ikkagi olemas. Ja nüüd leitakse, et auk auguks, mis me haavu kisume.

Kui hommepäev venelased rootsi kruiisi põhja lasevad, tuleb samasugune saamatuse ja lolluse laviin?

Absoluutne nõrkuse, ebakompetentsuse ja absurdsuse komöödia, selle tasemeni, et tundub tõesti üks konspiratsioon, kus loodetakse niikaua lolli mängida, kuni huvi vaibub lõplikult.

see esimene artikkel on lihtsalt lausrumal. Kriisis läks tuhandest 8 inimest ühte või teistpidi sassi ja nüüd punuvad mingit tohutut konspiratsiooni.

Mitte, et ei oleks huvitav, kui kuskilt kapten elusana välja ilmuks, kuid üldiselt rääkida, et “Kuidas on võimalik, et ei suudeta inimesi üle lugeda” siis soovitaks käia KV õhtusel rivistusel, mehed on rivis ja numbrid ei klapi. Ja seal ei ole ei tormi, merd ega mitme erineva riigi osapooli. Ainult üks tige korrapidaja.

Pihti artikkel. Räägib juba 90ndatel ümber lükatud jutte ja kuuldusi.

>tema ja ta kolleegid nägid juba 28. septembri hommikul Estonia hukust kaadreid, kus pääsenute seas väljus ühest kaubikust ka Piht. „Nii palju mälu nüüd petab, kas oli kolmas või neljas, igal juhul mitte esimene ega viimane – tuli meesterahvas, kes jäi hetkeks seisma. Ta vaatas kaamerasse.

See kuulus “kustutatud” uudistelõik, kus kiirabiautost mehed välja tulid on ju mitmel pool olemas. Nt siin

[https://youtu.be/_19bbMoM1q0?t=14](https://youtu.be/_19bbMoM1q0?t=14)

Ükski neist seal ei osutunud kontrollimisel Avo Pihtiks. Ühes loos kunagi ka ajakirjanik väitis, et sai ühega neist meestest kontakti, oli rootslane, kes ei soovinud oma nime avaldamist.

Salateenistuste jutu juures juba sõidab ajakirjanikel katus täiesti ära.

Eestis on ajakirjanikud nii napakad, et pea ei hakka tööle ka siis, kui ise kümme lõiku teksti must valgel valmis tipivad.

See teine artikkel on puhas delfi (ja eesti ajakirjanduse üldse) enesekriitika, mitte “poliitikud läksid õnge”.

Mis juhtus? Poliitikud proovisid innukalt rahvale kasulikud olla. Aru neil alati kasinalt. Vähemalt tegid oma tööd. Rootsis on aga uuriv ajakirjandus, kes on harjunud peaga mõtlema, fakte kontrollima, ja saatis petturi pikema jututa puu taha. Eestis mingit uurivat, või isegi toatemperatuurist kõrgema IQ-ga ajakirjandust ei ole (v.a. 1-2 inimest Ekspressis võib-olla) ja seega taoti usinalt trummi.

Ja siis kirjutatakse kõige tipuks et “hää, lollid poliitikud!”. Selle asemel, et maa alla vajuda häbist.

(te passite siin niikuinii, kas üldse eneseväärikust ei ole?)

Jumal, sa näed, aga ei mürista

Seda võis arvata, et 30nda kurva aastapäeva ajal tuleb selliseid artikleid välja. 

Olles ise ka kunagi Estonia raamatuid hullupööra lugenud, arvan järgmist:

– omaksed KA ei ole ühel meelel, et kas seal oli midagi rohkemat või ei. On neid, kes on hingepõhjani veendunud, et oli ja neid, kes leiavad, et ju oligi torm

– laeva tunnistati merekõlbulikuks just mingi aeg enne tormi

– samas tuleb meeles pidada, et 90ndatel lokkas Eestis veel mõnus annus nõukalikku üle jala tegemist ning täiesti vabalt usun, et tollases kauboikapitalismis sõideti üle normide, sest peaasi, et laev välja saaks sadamast

– asjaolu, et rootslased ja soomlased KOHE eestlasi süüdistama hakkasid võis olla sellest, et meie olime vaesed ja vene pärandiga, kohe hea teiste kraesse ajada, aga ka seetõttu, et Eesti vs Rootsi puhul oli meie võimekus asju uurida või selgitada üliväike Rootsiga võrreldes ja neil oli rahvusvahelisel areenil palju suurem krediit kui meil

– ka tänapäeval on paljud rootslased ja soomlased, eriti eakamad, suhtumisega et meie oleme sisuliselt venkud ja teeme asju nii nagu Venemaal (loe: sitasti, halvasti, laseme kõik regulatsioonid üle), rääkimata 90ndate suhtumisest

– asjaolu, et rootslased tahtsid hakata kohe laeva kinni katma võis olla olukorra tragöödiast, aga paraku värvis paljude inimeste arvamuse alatiseks et midagi väga haisvat pidi juhtuma, sest kes hakkab laeva betooniga katma??

– asjaolu on ka see, et tõepoolest meremehed, kes osade “päästetud, siis kadunud” koos merel olid käinud, võisid käsi südamel vanduda, et nägid nö kadunud kaptenit 

– asjaolu, et inimesed pidid ise enda nimed kirja panemiseks ütlema kui nad päästetud said – see asi ajab paljudel mõtted vandenõuteooriaid uskuma

– asjaolu, et vannuti käsi südamele et midagi kahtlast ei toimunud ja ometi on hiljem selgunud, et ikka toimus küll

Tõde on vast pigem ikkagi see, et oli suur torm, laev ei olnud selle tormi jaoks kõlbulik ja läks sadade inimestega põhja. Meri võttis oma ja meie maksime inimhingedega lõivu. Ka suvine avameri on inimesele tegelikult külm, rääkimata septembritormisest paar kraadi olevast suurte lainetega merest. Aga inimesed ei taha uskuda, et laev lihtsalt läheb põhja ja et nende armastatud inimesed enam tagasi ei tulegi. Ja valitsuste käitumised inimeste kadunutega ja leinaga andsid ainult ainest juurde vandenõuteooriate tekkele, selles on süüdi ainult ja ainult kõik need valitsused ja komisjonid, kes uurimisandmed jne on ära salastanud.