Rein Müllerson an seine „Kündiger“: Im Gegensatz zu mir lachen, weinen und verachten Propagandisten

Müllerson küll väidab, et teda tühistatakse ainuüksi seetõttu, et ta on peavoolust teisel arvamusel ja tema kontaktid Venemaal on kannustatud üksnes lahenduseni jõudmise soovist. Ometi peegeldub tema retoorikast tugev venemeelsus:

>Erinevalt paljudest lähen palju kaugemale ja kaevan sügavamale ja seal ma leian, et peaaegu kõik asjaosalised on mitte ainult rikkunud rahvusvahelist õigust, vaid ka käitunud vastutustundetult (*recklessly*) ja silmakirjalikult.

See on kogu konflikti relativiseerimine, “kõik tegid midagi valesti, aga ainult Venemaad mõistetakse hukka”. Ehk siis täiemahulise sõja algatamine, tervete riikide kustutamise katsed ja irredentistlik propaganda on lihtsalt üks paljudest vastutustundetutest ja silmakirjalikest käitumistest teiste seas, ei midagi erilist.

>Näiteks tunnistasid möödunud aastal nii Angela Merkel kui ka François Holland, et nn Minski kokkulepped, mille garantideks olid Saksamaa ja Prantsusmaa, ei olnudki mõeldud täitmiseks. Need olid vajalikud selleks, et relvastada Ukrainat sõjaks Venemaaga. Nende mittetäitmine oligi üheks faktoriks, mis viis sõjani.

Mõlemad “tunnistasid” seda pärast sõja algust ehk olukorras, kus Euroopas oli igasugune Vene-sõbralikkus äärmiselt ebapopulaarne. Tõenäoliselt üritasid mõlemad lihtsalt oma nägu päästa. Küll aga tõmmati Venemaal need avaldused tõestuseks, et süüdi on Lääs. Mida Müllerson nüüd igasuguse kriitikata korrutab.

>Teine näide. Sel aastal tunnistasid kaks Ukraina delegatsiooni liiget, kes osalesid märtsis-aprillis 2022 Istanbulis Venemaaga läbirääkimistel (David Arahamia, delegatsiooni juht ja Ukraina parlamendi liige, ning Oleksandr Tšalõi), et Ukraina ja Venemaa olid praktiliselt valmis sõda lõpetama (põhiline Venemaa nõue, millega ka Ukraina pool nõus oli, oli Ukraina neutraliteet).

Julgen väga tugeva kahtluse alla seada, et “põhiline Venemaa nõue” oli ainult neutraliteet. Müllerson jättis ilmselt mainimata, et ka kogu okupeeritud territoorium ja veel pealegi oleks tulnud Venemaale loovutada. Seejuures hõlmanuks “neutraliteet” ka väga tugevaid piiranguid oma sõjaväele, mis teeks Ukraina kergeks saagiks, et “erioperatsioon” lõpuni viia.

>Sellele olid aga vastu põhiliselt anglosaksid (kulleriks oli Briti toonane peaminister Boris Johnson isiklikult), kes sundisid Ukrainat sõda jätkama

Juba see üks-ühele Vene retoorika kasutamine (“anglosaksid”) viitab tema meelsusele, aga ka väited, justkui teised riigid “sundisid” sõda jätkama – täpsemalt millega?

Edasi järgneb arutluskäik selle osas, kuidas NATO laienemine ületas Venemaa punased jooned ja see viis sõjani. Siin on eelduslikult juba paigas, et Venemaa punased jooned ulatuvad üle võõraste riikide ja see on täiesti loomulik. Samuti on kogu lähenemine stiilis, et geopoliitika on loodusnähtus, mis paratamatult käib kindlaid reegleid pidi. Tegelikult on iga otsuse taga inimesed, emotsioonid ja alati võimalus teine tee valida. Venemaa sõja kujutamine kui loomulik reaktsioon teiste üleastumistele on muidugi täielikult Moskva huvides.

Lihtsalt meeldetuletuseks, et Eesti-sugustel väikeriikidel selliseid punaseid joone või enda huve ette nähtud ei ole, ehk Müllerson propageerib maailmavaadet, mis on olemuslikult Eesti ja kõikide väikeriikide huvide vastu.

Sorri, aga ei ole kahju käntseldamisest. Kuidagi üldse ei huvita Müllersoni isiklik huvi Venemaal toimuva vastu. Kui peavooluga kaasa ei taha minna, miks siis üldse Eesti ülikoolides tegutseda? Miks üldse mingeid auhindu ja tunnustusi kuskilt otsida? Miks üldse meediasse kirjutada? Olegi siis omaette ja teistsugune.