Schnell!
Mich würden die Gedanken der örtlichen Gemeinde zum Thema Lehrerausbildungsvereinbarung interessieren. Unter verschiedenen Themen ist aufgefallen, dass es einige Menschen geben dürfte, die in engerem Kontakt zum Berufsstand stehen, Unterstützer und auch solche, die meinen, dass das Gehalt von Lehrern bei voller Arbeitsbelastung mehr als 1820 brutto beträgt und die Pausen Spaß- und Blumenfeste sind .
Ich selbst bin Sportlehrer und Klassenleiter. Die EHL gehört nicht dazu – meiner Meinung nach gehen unsere Ansichten schon seit langem in völlig unterschiedliche Richtungen. Der Streik war peinlich, und noch peinlicher ist die Vereinbarung und die Ankündigung, als wäre es ein großer Sieg und eine großartige Lösung wäre geboren.
Für mich war der Beruf des Lehrers nie ein Ziel und liegt mir nicht direkt am Herzen, aber ich mag es, den sogenannten Bewegungsraum in Menschen zu schaffen und Wissen über Sport zu teilen. Neben 5 Jahren an der Hochschule für Leibeserziehung habe ich auch eine Ausbildung zum Personal Trainer absolviert und tendiere immer mehr in die Privatwirtschaft. Auch wenn wir nicht über das Gehalt gesprochen haben, verrottet meiner Meinung nach der Bildungsminister der EHL – ganz zu schweigen von der Schule selbst, die völlig sinnlose Treffen organisiert, Leute zu völlig sinnlosen Schulungen schickt usw. Training um des Trainings willen, Meetings um des Meetings willen, aber da gibt es keinen Inhalt.
Wie sehen Sie diese Situation?
Danke
https://www.err.ee/1609486180/opetajad-saavad-neljaastmelise-karjaarimudeli-igal-astmel-oma-palk
Von wumbahi
3 Comments
See on nali. Olen õpetaja.
Ma ei tea ühtegi kolleegi kes oleks streigi tulemusega või selle “kokkuleppega” rahul. Töö on tappev, lisanõudmised ja paberitöö on meeletud, HEV laste arv aina kasvab ja tugitöötajaid ei jagu. Kaasav haridus on läbi kukkunud.
Küll aga tean isiklikult nii oma koolist kui kursusekaaslaste seast mitu võimekat üle kümne aasta koolis olnud alla 40a õpetajat, kes streigi järgselt ka koolist jäädavalt lahkusid. Nende tagasisidet karjääripöördele kuulates ootab ka mind tõenäoliselt lähiajal sama tee ees.
Vaatan, kui kibestunud on minust kümme kakskümmend aastat kauem koolis töötanud kolleegid, kui ületöötanud, pettunud riigis ja olukorras ja kui väsinud. Ma ei taha samamoodi lõpetada. Minuvanuste ja nooremate kolleegidega saadame regulaarselt töökuulutusi edasi-tagasi ja küsimus ei ole kas, vaid kunas.
Ülipikk teema, üritan mõtteid koondada kuidagi lühidalt. Pmst minu jaoks on määrava tähtsusega see, et probleemikomplektidega ei tegeleta süsteemselt (ega eraldi), vaid räägitakse lõputult ainult palganumbrist — seejuures marginaalsetest summadest — ning reaalsetele muredele (mida ka sina oma postis välja tõid) justkui ei pööratagi tähelepanu.
Kui mina läksin õpetajaks tööle aastal 2013, oli mu esimene šokk see, KUI ebaefektiivne, aega raiskav ja süsteemselt konarlik õpetajatöö ülesehitus on. Ja see oli ajal, kus tegelikult veel nii hull polnudki. Õpetaja rollis jääb õpetaja töö osa üsna tahaplaanile ning tegeleda tuleb mingite absurdsete asjadega. See on esimene asi, mida tuleks muuta.
Teiseks nö kvalifikatsiooniväliste tegevuste ärasuunamine õpetajatelt, eriti mis puudutab HEV lapsi jne. Selle osas on maailmas väga palju häid praktikaid. Kasvõi juba abiõpetajate süsteem leevendaks päris paljut (nt on mõnel pool tööl “abiõpetajad”, kelle töö pole mitte lapsi õpetada, vaid nad tegelevad AINULT dokumentide, tööde kontrollimise, ettevalmistavate tegevustega õpetaja juhendamisel jne).
Kolmandaks palgasüsteem — toetan väga kindlalt mitmetasandilist süsteemi (nagu nt Saksamaal), kus riiklikuks õpetajaks saanutel on ülihea palk, garanteeritud töökoht (st tenuur, neid ei saa vallandada) ning eripension. Riiklikuks õpetajaks tuleb kandideerida, sellel on terve hulk rangeid kvaliteedinõudeid (mh näiteks ka kehakaal!!!), aga ka suured hüved. Õpetajad, kellel pole riikliku õpetaja kvaliteedimärki, saavad madalama järgu palka.
Praegu lüüakse kõiki ühe haamriga, mis põhjustab süsteemis pingeid nii siseselt kui ka väliselt (lihtsalt ei jagu). Reaalselt aga pole kõik sama kvaliteediga, ega ka mitte samaväärsete kvalifikatsioonidega. Tasemepõhine süsteem võimaldaks seda muuta ning toimiks ka kvaliteeti tõstvana.
Sellega nakkub viimane, ilmselt kõige konfliktsem probleem: õpetajate (ja õpetajate õpetamise!) tase. Aga see läheb juba haridusleppe skoobist korralikult välja.
Kui Tallinnas see allkirjastatakse, siis astun mina ametiühingust küll välja.
Rääkides õpetajaametist kui potentsiaalselt 40aastasest karjäärist, on see neljaaastmeline karjääriredel narritav, seda enam, et tegelikult räägime kolmeastmelisest mudelist – esimesed kaks astet on sama palgaga?! Vanem- ja meisterõpetaja astmed toovad kaasa hulgaliselt lisaülesandeid, tõendamist ja võimlemist, mis ei ole tasakaalus palgakoefitsendiga – sama raha saab palju lihtsamalt teenida andes nt 2-3 ainetundi nädalas rohkem (eratundidest rääkimata).
Komöödia on ka punkt, et soovitavalt on normkoormuseks 21 ainetundi, kuid mitte rohkem kui 24. Ehk siis…lepiti kokku selles, et jätkame sama süsteemiga, mis juba praegu viimased 10a kehtib?
Selles leppes on nii palju ebamäärast ja mittemidagimuutvat, et lihtsalt piinlik on. Eriti kui peab kuulama väiteid stiilis: “Õpetajad on uue karjäärimudeliga rahul.”
Tallinnas, kus oleme ausad on palga ja koormusega seonduvad mured kõige teravamad, ei muutu selle leppega küll mitte midagi. Muutus vaid see, et kvalifikatsioonita saab töötada senise aastase lepingu asemel kolmeaastase lepinguga!