Er leidet an Demenz, was eigentlich das Ende der Schilddrüsenpatienten bedeuten sollte. Es verschlimmerte sich mit enormer Geschwindigkeit und einen Moment lang war er nicht bereit, die Entschleunigungspillen einzunehmen (sie führten seiner Meinung nach dazu, dass er zu viel pinkelte). Eines Tages versuchte er vermutlich, im Badezimmer eine Glühbirne auszutauschen und fiel dabei auf die Füße. Er war vermutlich schon seit 12 Stunden dort und die Blutzufuhr zu seinen Beinen war unterbrochen (er konnte in diesem Moment nicht gut ans Telefon gehen). Zuerst war es im Krankenhaus, jetzt in einem Pflegeheim. Sie lassen ihn nicht mehr nach Hause gehen, weil seine Beine nicht richtig absinken. Jetzt muss er in ein Pflegeheim. Und ich bin so ein beschissener Mensch, dass ich mich nicht traue, ihn zu besuchen, weil er sich nicht mehr an mich erinnert. Diese Geschichte ereignete sich im August und wir waren letztes Weihnachten dort und er umarmte mich und meinen Mann und fragte dann sehr nett: „Aber wer bist du?“ Wenn ich den Namen sage, ist es etwas umständlich. Papa erkennt ein bisschen mehr, stellt sich aber auch immer vor, für alle Fälle. Mein Mann fragt sich immer, warum ich ihn nicht besuche. Ich traue mich einfach nicht, weil es für mich verheerend wäre, wenn er mich überhaupt nicht kennt. Allerdings ist das meinerseits ein so egoistischer Grund. Ich weiß einfach nicht, was ich tun soll. Tatsächlich ist es in jeder Hinsicht ein niederschmetterndes Gefühl. Ich könnte es mir nie verzeihen, wenn ich ihn nicht aufsuchen würde. #offmychest
Bearbeiten: Ich denke, ich sollte hinzufügen, dass ich seit 16 Jahren unter Angstzuständen und Depressionen leide. Ich nehme immer noch Antidepressiva. Ich bin 32.
Edit2: Ich habe auch solche Angst, ob es ihm dort noch gut geht. Dieses Mondrover-Video war im Vergleich zu dem, was ich in den USA gesehen habe, ein Kinderspiel. Vater sagte bereits, dass seine Rede eintönig geworden sei. Ich weiß es auch nicht…
Der Link ist der AU-Punkt
Ma kardan oma dementset vanaema külastada
byu/DraftFrosty925 inEesti
Von DraftFrosty925
9 Comments
Me kõik kardaks, see suht norm reaktsioon. Aga just do it. Vt oma viimane lause.
Kogemusest räägin, et ega see ongi üks valusamaid asju, näha oma lähedast hääbumas nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ses suhtes saan aru.
Küll aga soovitan ikka käia aeg-ajalt, eriti kui märgid on sellised et kauaks teda enam ei ole. Praegu on kindlasti väga valus, aga pigem hetke valu kui pärast mõelda, et miks ei läinud, kui variant oli.
Käi ära. Ta on sinu vanaema. Tema sind ei tunne, aga sina teda küll. Vanaema pannkoogid või mis iganes teie mälestused koos on.
See ei tee sind halvaks inimeseks, et sa enda vaimset tervist tähtsamaks pead. Tema jaoks on elutee lõpusirgel nagunii ja seal on väga vähe sul teha või muuta.
Mul ühel tuttaval on sarnane lugu, et ei tunne ära jne, põhjenduseks toob ta, et ei taha teda sellisena mäletada.. Minu arust pole see külastus ainult sinu jaoks, vaid ka tema jaoks..
Me peame tegema oma pere ja lähedaste jaoks ka seda mis on meile keeruline ja mis on meile raske.. see näitab kes me siin elus oleme. Sest kui kõik on korras ja elu on hea, siis on ju kõik tublid ja toredad.. aga kui elus on rasked ajad, siis me saame alles teada kes me tegelikult oleme..
Aga vota süda rindu ja mine külla, seal pole mitte midagi pistmist Sinuga( see ei ole nii, et ta ei taha sind mäletada.. tal lihtsalt pole mingit kontrolli selle üle mida ta mäletab) on lihtsalt kole haigus mis ei vali… praegu on veel võimalus…
…võib-olla on sul pilte kus te koos olete siis näita neid talle, võid talle rääkida aegadest kus te koos aega veetsite ja ühistest mälestustest. Vahel see aitab ja tekib “helge hetk” aga seda ei pruugi juhtuda…
Lihtsalt tee tal olemine nii mugavaks kui võimalik…
Lõppkokkuvõttes on sul endal pärast hea meel, et läksid külla Isegi kui ta sind üldse ei mäleta – veel hullem on seda tunnet endaga kaasas kanda, et sa ei läinud!
Dementsuse puhul tavaline. Ka minu lahkunud vanaema ei tundnud mingist hetkest enam kedagi ära. Ei mäletanud, et tal olid lapsed, lapselapsed. Ei osanud enam telefoni kasutada. Kui rääkis, siis võis mingit ühte asja sitsiljon korda rääkida, jututeemat mujale viia ei olnud võimalik.
See on veel elava inimese leinamine, sest kõlab küll julmalt, aga keha on alles, kuid seda inimest, kes meid tundis, enam mitte. Kui sa seda kaotust aktsepteerid, on ka külastamine lihtsam. Paku talle inimlikku lähedust, aga ära koorma liigse meenutamisega, sest see võib segadusse ajada. Mine iseenda emotsionaalse toe mõttes kellegagi koos, aga mitte suure delegatsiooniga. Keskendu sellele, et lihtsalt minna ja koos aega veeta on parim, mida sa antud olukorras teha saad.
Tean samuti kogemusest kui õudne see mõte on ja ega see tore ei ole. Aga tead, üldiselt on neil mõned selgushetked ka ja igal juhul on kuskil võõras kohas olemine ja see teadmatuse tunne väga hirmus, nii et soovitan siiski minna. Mine vii näiteks mõned pildid tema perest erinevatel aegadel ja kui on, siis äkki sinust, temast ja isast koos. Või kui sul tuleb veel midagi pähe, mis temas turvatunnet tekitada võiks. Ehk midagi ta kodust? Kui ta sind ära ei tunne siis pole hullu, võid selgitada või võid lihtsalt “uuesti tutvuda” temaga ja juttu ajada. Ta on seda väärt, et julguse kokku võtad ja sind ennast jääb minemata jätmine ka kummitama. Minge isaga koos?